Igal aastal toimub juuli keskpaigas Viitna järvel üks isevärki kalapüügivõistlus. Kala püütakse kuuritsatega. Tegu on vanamoodsa ja peaaegu unustusehõlma vajunud kalapüügivahendiga, mille tööpõhimõte on kalade veest “kurnamine” või “roobitsemine”. Vaja läheb selleks kolme kalameest kuuritsa nurkades ja kotipoissi, kes aitab kalu kuuritsasse ajada ja kes kannab ka saagikotti. Tõele au andes on see püügimeetod unustuse hõlma vajumas vist põhjusega, sest kino saab kuuritsaga püüdes alati rohkem kui kalu.
Viitinast on saanud kummalisel kombel meie jaoks päris oluline paik. Kohe Viitina järve ääres asub ka Viitina mõis, kus on meie puidupiltide ja paberpiltide “töökoda” ehk siis peamiselt minu töötamise koht. Samuti on mõisa pargist saanud Grethele tänuväärne pildistamispaik, kus ta erinevatel aastaaegadel päris palju oma klientidega pildistamas käib. Lisaks on Viitina mõisa taga super ujumiskoht kahe purdega ja suvel käime seal ujumas vaat et tihedamini kui Rõuge Suurjärves. Lisaks siis veel Viitna kuurits ja valla tantsu- ja laulupeod järve teisel kaldal asuval Järvesaarel. Nii, et põhjust Viitinat esile tõsta on palju ja jääb vaid soovida, et kohalikel jätkuks jaksu sedasama Viitina kuuritsa sündmust ja teisi põnevaid ettevõtmisi ikka edasi korraldada.
Mina olen Viitina kuuritsal osalenud kümmekond aastat. Eriline kalamees ma pole, nii et minu iga-aastased kalalkäigud reeglina piirduvadki tunniajalise kuuritsapüügiga Viitina järvel. Kui algusaastatel otsisime me külapidi, kust kuuritsat saab, siis nüüd on meil juba aastaid oma kuurits. See on ilmatu raske ja metallist, aga vees on sellega hea toimetada. Esimestel aastatel vahetus meie meeskonnas liikmeid erinevatel põhjustel hulgim, siis nüüd on nii, et Janno ja Ülo on sama kindlalt kohal kui mina.
Neljas liige on meil viimastel aastatel olnud Ülo poeg Henri, aga seekord sai uue liikmena kampa võetud kalapüügifanatt Ahto. Seda eelkõige seepärast, et kõigi põhimeeste pojad – Emil, Henri ja Lauri – olid nõus oma meeskonnaga välja tulema ja Kändudele konkurentsi pakkuma. Kui ka Anu oli nõus poiste meeskonda kotipoisiks minema, oligi kahe meeskonna jagu huvilisi koos ja võistkonnad Käbid ja Kännud sündinud. Poistele saime sama kuuritsa, millega olime ise püüdnud enne seda, kui endale ise kuuritsa ehitasime.
Võistlus ise käib siis sedapsi. Esmalt toimub võistkondade registreerimine ja juhendamine. Püüda ei tohi vähki ja alamõõdulisi kalu. Erinevatel kaladel on oma kindlad alam-mõõdud, millest suuremad peavad kottipandud kalad olema. Selga ja jalga tuleb panna korralikud riided ja jalanõud, et roigaste ja heinaga endale haiget ei teeks. Tunked ja umbsõlme seotud tossud käravad hästi. Püügikoha võib endale ise vabalt valida, aga põhimeeskondadel on oma kindlad püügikohad, mida tihti ei vahetata. Püüdmiseks on aega üks tund, peale mida tuleb kalad viia Järvesaarele ülemõõtmiseks ja kaalumiseks. Kes püüab kogukaalult kõige rohkem, see ongi võitja. Lihtne. Lisaks nauditav ja vaatemänguline 🙂
Meil läks eelmisel aastal erakordselt hästi. Saime mõned mõõdus linaskid, paar suuremat kokre, väikseid ahvenaid ja ühe mõõdus haue. Kõik see kokku tähendas seda, et rändkarikas kuulub aastaks meile. Selle karika pani aegu tagasi välja toonane maavanem Robert Lepikson ja nüüd on nii, et iga võitjameeskond lisab karikale oma nimedega graveeritud landi või plaadi. Minul on olnud au kuuluda graveeritavate hulka koos selle aastaga korda viis.
Käbide võistkonnal ehk siis poistel läks ka hästi. Üks mõõdus linask ja peoga prügikala on oluliselt rohkem kui meil esimesel korral. Selle aasta Viitina kuurits jääb meie perele meelde veel aga erilisel moel. Nimelt loositi kõigi osalejate vahel välja igavene vinge telekas. Ja tõeks osutus ütlus, et kus on, sinna tuleb juurde. Nagu võidukarikast veel vähe oleks, sain ma õnnelikuks telekaomanikuks. Lavalt teleka äratoomiseks pidin Emili appi kutsuma 🙂
Lisaks kõigele muule, jääb 2018.aasta Viitina kuurits meelde ka sellega, et peale tunniajalist kalapüüki ja grupipilti sai maha peetud üks lahe mudasõda Käbide ja Kändude vahel. Tänud Riinale, et ta kaamerat käest ei visanud ja enamuse sellest lõbust lindile sai. Loodetavasti saab mudasõda jätku 2019 aasta Viitina kuuritsal. On mida oodata.
Enamus piltide eest selles postituses tuleb tänada Jaanus Tanilsood. Kui keegi tahab aga jälgida Viitina kuuritsa infot Facebookis, siis palun kliki siia.