Grethe:
Meil on neil päevil siin Karupere kodus Ööbikuoru serval rahvast rohkem kui muidu – mu õde ja vend on oma kallitega siin.
See tähendab, et et kaks asja ei saa vist üldse otsa – mäng ning söögitegu. Mõlemaga saab alustada kohe ärgates ning lõpetada, kui silm hakkab kinni vajuma.
Tegelikult, kolmas asi on ka, mis otsa ei saa – jutuvada 😀 Kogu aeg on kellelgi midagi väga tähtsat öelda, täpsustada, üle küsida, seletada, avastada ja jagada. Eile õhtul maandusid kõik me voodis, ronisid kaissu mõnulema. Lõpuks sain teada, mis tunne võib olla kanaemal, kellel tibud ronivad kukil, ise samal ajal kogu selle ilma üle valjuhäälselt imestades. Lõpuks kamandasin kõik tibud oma pessa – Kirke ja Mia tegid endale selle elutuppa, Agats oli koos Sassuga üleval, Anni jäi kaissu magama. Emil on eilsest kaks nädalat malevas.
Selge on see, et kuigi lapsed on hullupööra armsad, lastehoiupidajat minust ei saa 😀 Mul on ikka vaja seda päris enda ruumi ja aega – selleks, et jaksaks märgata, on ikka väga hea, kui enda tass on täis.
Võtsin juuni lõpus plaani, et kingin enda igasse päeva selle enda aja – 7 kilomeetrit kas kõndimist või jooksu, täpselt nii, nagu sel päeval tunne ning tahtmine on. Seitse on ilus number, seepärast.
Muidugi on teadlased selle ammu välja rehkendanud, et paras ports sporti hoiab vaimu virge ning serotoniini ehk õnnehormooni pääs ajju, kus see saab hakata oma võluvärke toimetama (ehk tuju veelgi paremaks looma) on lihtne. A ikkagi suudab mu enda armas aju pea iga päev pakkuda välja mõne mõtte, et miks täna tegelikult üldse pole vaja kuhugi minna. Ilm on halb, kell on palju ja tegelikult oleks vaja veel umbes triljon pisemat ja suuremat asja ära teha ja nii ikka edasi ja edasi 😀 Ja kõik need lapsukesed, kes nüüd peavad kuidagi ilma emata selle tunnikese hakkama saama 😀
Ja siis kutsus Gätly kõik jooksuhimulised prouad välja – ta jookseb juulis iga päev viieka, et löödagu kampa!
Jaa!
Ja see on juba praegu täiesti jaburalt äge olnud! Laupäeval näiteks startisime hommikul väga vara Pärnusse. Taavi läks lastega Lottemaale, me Nunnuga koertenäitusele. Jõudsime sealt tagasi, algas just laulupeo kontsert. See oli nii ilus, et kuidagi ei raatsinud minna. Ja nii oligi, et kui kell 22.32 hõikasin, et kas keegi tuleb kaasa, kahtlustasin küll, et täna tuleb üksildane öösörk. Aga ju hakkas Kirksul must nii kahju, et ta ütles, et no ikka võiks tulla, ja siis tuli Agatha ka. Turvanaiskond missugune!
Ööd on juba üllatavalt pimedad. Metsa vahel ikka suisa kottpime. Ja päris õudne ka 😀 Kui keegi siiani mõtleb, et kes see hingeke kesk ööd seal metsateel karjus, siis see olin mina. Ühel pool on sel rajal viljapõld, teisel mets ja ühel hetkel otsustas keegi, kes seal viljapõllus maiustas, hirmsa raginaga minema söösta. Muidugi ma karjusin.
Teist korda ikka ka. Osa rajast on ikka täitsa metsavahetee. Tüdrukud olid tõukeratastega, ma jooksin, telefon pihus, et veidi valgem oleks. Ja järsku oli selles valgusvihus mingi pikkade kõrvadega paks tüüp – meil vanatädi ükskord kiljus hiire surnuks, ma tegin ka ikka megakiljatuse, a see jänes jäi ellu 😀 Õnneks 😀 Ja see me seitsmene sai ka tehtud. Lapsed ütlesid, et nad enam nii öösel minna ei tahaks, a tagantjärele oli ikka väga äge! See pilt on meil tehtud startides, isegi natuke valgust oli veel taevas!
Tänane ringike aga oli näiteks puhta paduvihmas. Ja see oli nii hea! Me Nunnu vaatas mind küll nagu natuke opakat, et kes see sellise ilmaga välja läheb, aga löntsis mu kõrval ikka kaasa.
Ja eile sai kinnitust teadmine, et kui ikka varakult see konn ära suudelda, saab terve päeva printsiga tšillida 😀 – või no vähe proosalisemalt väljendudes – on ikka väga hää, kui varakult trenn ära teha – terve päev on juba nagu iseenesest korda läinud!
Lihtsalt rõõmu pärast on äge asju teha. Need terviseringikesed aga on näidanud, et lisaks rõõmule tekib neist veel palju ägedat. Ruumi loomiseks. Elamise lusti. Ja head olemist.
Mis sa juulis rõõmu pärast teed?