Grethe:
Nende päris asjade kohta võid öelda südamega tehtud või südamest tehtud, suurt vahet ei ole. Vahe on selles, et seda südamega tehtud päris asja kogedes tunned selle alati ära.
Need päris asjad mõjuvad mulle alati nii, et pisarad hakkavad elama oma elu.
Ja niiväga sageli juhtub see siis, kui olen lubanud endal lihtsalt olla. Ilma ootusteta, vaadanud-kuulanud südamega ning hinnanguid andmata ning lihtsalt olnud. Lubanud hetkel end kanda.
Ja vahel – vahel pole selle jaoks vaja isegi ise päriselt seal kohal olla.
Sõidutasin me suurt tütart Seto Folgilt koju ja ta rääkis, kuidas Estonian Voices laulis ning üks seto pererühm sättis nende laulu ajal tantsu üles. Suured ja pisikesed koos, rahvarõivad seljas. Naudinguga.
Need päris asjad tunned ära, sest need puudutavad.
Ise kogedes on see lihtsalt veel võimsam. Veel elusam.
Kirjutan õhtuti päevikusse selle päeva puudutavad hetked üles. Lihtsalt selleks, et mäletaks. Vahel kleebin mõne pildi ka. Kui on olnud aega see välja printida.
Ja kui sa nüüd vaatad seda pilti siin, siis selles on peidus meie pere selle suve üks päris lugudest. Kasvamise lugudest.
Me Kirke oli eelmisel nädalal Rikka Ivvani talu pillilaagris Setomaal. Päris esimest korda ja päris üksi nii, et ühtki sõpra tal seal ees ootamas polnud. Oli ainult suur tahe minna.
Mõne koha ning inimesega on kohe nii, et sa tead, et nad on päris. Selle laagriga oli sama. Kirke pakkis oma asjad seal lahti ja ega me keegi teadnud, kuidas see kõik läheb. Aga kui Kirks pärast laagrit üles luges, et mis talle kõik seal meeldis, oli neid asju terve laagritäis. Selles nimekirjas, mis üldse ei meeldinud, oli ainult üks asi – suur pereigatsus.
See viimane oli suur. Nii Kirkel kui meil teistel. Ja õppimise koht me kõigi jaoks, et kuidas selle tundega hakkama saada.
On suur õnn, kui seda saab harjutada päris kohas. Kus on aega märkamiseks, kuulamiseks ning hilisõhtuseks tassikeseks teeks meega. Lisaks uutele sõpradele, muhedatele viiulitundidele, ujumistele, Nussa-saiadele ning kõigele muule imelisele, mis ühe päris pillilaagriga kaasas käib.
Sellest ma täna üldse ei räägigi, kuidas see lapsuke (nagu kõik me pere lapsukesed) on lihtsalt kõige ehedam inspiratsioon. Sest see on juba üks teine lugu 🙂