See lugu algas nagu nii mõnedki lood me peres – Grethel tuli idee. Ja nagu paljude teistegi mõtetega, noogutasid ülejäänud kas hoogsalt või veidi vähem hoogsalt kaasa, ja nii need kanad meile tulid. Veel enne seda ehitas me Mamma kanadele kanatraktori. See on tegelikult lausa omaette lugu, sest me Mamma on kuldsete kätega.
See oli neli aastat tagasi.
Kolmest toona toodud siidikanast on järel üks nunnukas, ja siidikukk on ka veel kepsakas. A neil kahekesi oli möödunud kevadel ikka nukker olla. Nii me mõtlesime. Ja tõime endale Loosist Siiri ja Priidu juurest kaheksa kana ja kuke. Sellised maatõugu tegelased. Selgus, et nad on väga hakkajad haudujad – kahtlustasime tükk aega, et rebane, va kurinahk, on kana ära viinud, a tema, st kana, tuli mõni aeg hiljem me trepi alt peidust välja, tibupere sabas. Ehitasime Taaviga neile aediku. Ja siis teise, sest ka teine kanaema saabus tibudega. Mõne aja pärast ka kolmas.
Ja tol päeval, kui tibud olid parajad noored kanad-kuked ning said esimest korda õuele siblima, tuli rebane ning viis neli endaga kaasa. Ent ikkagi oli meil 8+1 asemel röögatu küllus – 16 kana ja 11 kukke. Mune, muuseas, ostsime terve talve, sest noored veel ei munenud ja vanemad pidasid pausi 😀
Kevadel, kui me kanad-kuked kasvuhoonest välja said (sellist talve tegelikult ei mäletagi, kus oli nii soe, et nad said terve talve seal olla), laekus kohe ka rebane. Oli selge, et õuel siblivad kanad on küll silmale ilusad vaadata, ent sama palju meeldivad me kanad ka rebasele. Arutasime ja nuputasime ja Taavi võttis kätte ja ehitas koos Emiliga me kanadele suveaediku. See sai nii nunnu – munelasse viib pisike trepike ja väike uks, õues on siblimiseks mõnusalt ruumi. Ja me prouad on meid tänulikult iga päev rõõmustanud 11 munaga.
Kaks täpilist kana, Tipp ja Täpp, on hästi uudishimulikud. Kui ülejäänud on pigem aremad, siis nemad tulevad kohe, kui kutsud. Et järsku on miskit head ka kaasas! Enamasti on ka. Siis nad klunksatavad ootusärevalt ja ootavad, et see neile poetataks.
Aga kuked. Algul tundus see küll täiesti võimatu missioon. Potti me peres loomad-linnud ei rända, seega oli neile vaja uus kodu leida. Ja me leidsime! Kukkedega läks nii toredasti, et nagu üks armas hing otsa lahti tegi ja viis meilt ühe kuke oma viit kana rõõmustama, said riburada toredad kodud endale ka teised. Aitäh!
Ilmselgelt ei saa ju kanatraktor jääda tühjaks, eks. Me põhitegijatele on see liiga väike, a nii umbes viiele kanale mõnus. Nii me tõimegi endale Kanepi tagant viis noort kana. Sellised muhedad tegelased, kes nokivad peost teri, kui seal nende juures istuda. Veidi tsägavad varbaid ka, kui juhtud neid liigutama ja miskit jalas pole 🙂
Ja see oli vist eile, kui Taavi tuli hommikul õuest ja ütles, et näe, nüüd on meil ainult neli kana järel.
Mul juba kangastus, et rebane käis jälle või on üks noortest mõnel muul moel hukka saanud.
Aga selgus, et üks noortest hakkas hoopis kirema 😁