Käisime mõni aeg tagasi kinos ja mul on sügav tunne, et leidsin enda lemmiku kodumaise filmi.
Sooja ja puudutava. Ühtaegu lihtsa ning sügava. Koos nii paljude äratundmishetkedega. Kohe esimestest kaadritest peale.
Ja see lugu, mis kandis endas mitut lugu, lummas.
Käisime kinos kuuekesi. Et me suur lapsuke oli Viljandis koolis, siis kuues oli sel korral me Mamma. Ehk siis ema, isa, Emil (14), Kirke (9), Anni (6), Mamma (64).
Võid nüüd arvata, kes me Karuperest ütles “Eia jõulud Tondikakul” filmi kohta:
1) “Hah, näitleja on ikka äge olla – saab Liis Lemsaluga suudelda!”
2) “See ninaga teretamine oli nii naljakas! Mõtle, kui sul veel nohu ka on!”
3) “Täna on tähelepanuväärne päev! Käisin üle 15 aasta kinos!”
4) “Nii võimas, et Eesti 100. aastapäevaks said nii head filmidtoetust! Täiega meeldis!”
5) “Mulle meeldisid kõik need loomad, kes seal filmis olid.”
6) “Tahaks kohe olla natuke parem kui varem :)”