Põhimõtteliselt juhtus nii, et me Nunnul, kes lihtsalt on maailma kõige armsam corgi, on nüüd õigus Eesti juuniortšempioni tiitlile. Ehk et möödunud nädalavahetusel toimunud näitustel sai Nunnu mõlemal päeval hindeks suurepärane ja tõu parima juuniori tiitli ning viimasel päeval ka tõu parima tiitli. Kolm juuniorserti on käes!

Tegelikult on Nunnul nendest tiitlitest täiesti kama kaks. Tema on rõõmus ja rahul, kui saab oma perega koos tšillida, ja kui need kahejalgsed ikka arvavad, et näituseplats on tšillimise koht, siis tema on käpp!

Ja see näitustevärk on põnev värk. Nüüd oskan küll vaadata, mis on need asjad, mida üks koeraga näitusele minev hingeke saab teha, et sellest kujuneks äge kogemus nii endale kui koerale, a kui me umbes 13 aastat tagasi oma tõeliselt armsa dogilooma Sannuga esimest korda näitusele teda näitama läksime, ei teinud me neist ühtki.

Me lihtsalt ei teadnud, et võiks minna näiteks vähemalt tunnike varem kohale, et (koer) jõuaks ära nuusutada kõik vajalikud postid, veidi haukuda ja siis nõksuke teisi kuulata – sõnaga, harjuda. Ja pissi-kakiringi võiks enne ära teha. Ning kodus veits lihtsalt harjutada kõrval käimist ning seismist ka. Mis nõuab lihtsalt armastavat kohalolu ja pehmet suunamist, ei midagi muud. Ja tegelikult on kahejalgsel ikka väga palju kasu sellest, kui lihtsalt niisama näitusel käia vaatamas, mida seal tehakse.

Novot. Seda kõike me ei teinud. Ning kui me dogiloom otsustas keset näituseringi mõned oma pabulad poetada, mis polnud üldse pabulad, sest suurest ärevusest tuli sealt üks suur ja lõppematu purin, pidin ma lihtsalt minestama. See lihtsalt tundus nii kohutavalt piinlik ja muidugi polnud mul kilekotti (loe: labidat) kaasas, et kogu see purin kokku koguda. Ning siis haugatas keegi hirmutavalt, nii et me armas dogipreili lihtsalt hüppas koha peal ning sööstis siis, mina sabas tilpnemas, lihtsalt ringist minema, hüüa seda “Seisa”-t nii palju kui tahad.

Finito.

Võid kolm korda arvata, kas me üldse tahtsime veel mõelda mõnele koeranäitusele.

Muidugi tahtsime. Sest vahepeal lisandus me perre setter Uba. Väga tšill ja äge koer ja nii ilus ka, et muidugi! Valisime täiesti sinisilmselt välja sisenäituse. Kahtlustan, et see võis olla Tallinnas Nõmmel. No umbes neli tundi autosõitu me kodust.

Pakkisime oma pere autosse ja sõitsime. Vahepeal koristasime, sest Uubi ei pidanud autosõidust suurt ning valju kõõksumisega läkitas hommikusöögi tuldud teed tagasi. Korduvalt. Ühe kena läraka sain enda pükstele ka.

Selga olin endale pannud kena muhu-kirjalise kampsuni, mis oli talveaega arvestades mõistlik, a kohapeal selgus, et saalis on umbes sada soojakraadi.

Vastu igasugu ootusi nautis Uubi tähelepanu väga. Sättis ennast kenasti pepuga kogu aeg kohtuniku poole ning kui ülejäänud setterid seisid ontlikult rivis ning ootasid, viskas tema end selili – süga mind! Harmoneerusin oma püsiva punastamisega kenasti me punase setteriga, saime hindeks Väga hea ning otsustasime, et eieiei.

Kuni kohtusime tänu Nunnule Eloga. Kes ütles, et kuule, pole see miski jubekoll – seletas väga tšillilt lahti, mis seal toimub ja kuidas võiks valmistuda. Et lihtsalt proovige.

Ja ma nüüd ei teagi, kas oli see lihtsalt asjaolu, et me suur laps ning mu emps olid kodus ja nautisid väiksematega olemist nii, et me saime Taavi ning Nunnuga selle näituselemineku ette võtta. Või oli see õhtune nii mõnus olemine sõpradega, jalutuskäik mere ääres ning lebolebolebo. Või see äge emotsioon, mis tekib, kui kohtunik ütlebki, et jaa, te corgi on täiega äge corgi! Või kõik need asjad kokku, aga mul on tunne, et me teeme seda veel!