Grethe: Meil on kogu aeg kiire. Nii kiire, et saada valmis see, teine, kolmas ja neljas asi õigeks ajaks. Ja siis see viies ka. 

Aga … kas sa mäletad, millal sa viimati käisid jalutamas. Lihtsalt jalutamas. Või millal sa naersid südamest? Millal sa viimati oma lastega mängisid? Lihtsalt mängisid?


Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et me kõige tavalisemad päevad on nagu me tillukesed elud.

See, mis mahub mu tänasesse, mahub ka mu ellu.

Sest elu on … täna.

Elu ei hakka juhtuma mingi x ajaühiku pärast. Et siis, kui kõik need tingimused, mis me “päriselt elamisele” sättinud oleme, on täidetud. 

Mängisin eile Kirke ja Anniga. Lihtsalt nukkudega kooli. Kord oli üks oma nukuga õpetaja, siis teine.

Ja õhtul, kui me voodis pikutasime ja igaüks oma kolm asja ütlesime, mille eest oleme tänases päevas tänulikud, ütlesid mõlemad nagu kokkulepitult: see, kui me emmega nukkudega mängisime. See võttis ajaliselt ehk pool tundi. Ja andis vastu nii palju. 


See teadmine, et see, mis mahub mu tänasesse, mahubki mu ellu – ma tahan seda meeles pidada. Olen nüüd mitu nädalat teinud nädalaplaani. Kirjutanud üles kõik need asjad, mida tahan oma päevadesse mahutada. Kõik, kes mind vähe rohkem teavad, ütlevad kui ühest suust, et ma pole iial olnud seda tüüpi, et sätin päevade kaupa paika oma nädala kava. Ma ise olen seda ka väga kõva häälega öelnud 🙂 

Aga püha müristus, KUI mõnusalt see töötab!

Jah, algul on ikka JUBE raske sellest kinni pidada, ja KÕIK asjad võtavad natuke rohkem aega, kui olen neile seal päevaplaanis märkinud. Aga! Mida nädal edasi, seda mõnusam on!